Kellade ajalugu - päikesekellast nutikellani

Sissejuhatus

Vaadate randmele ja teate, mis kell on. See lihtne tegevus võtab sekundi. Teete seda kümme, kakskümmend korda päevas. Kellad on nii enesestmõistetav, et te nende üle ei mõtle.

Kuid inimkond ei teadnud suurema osa oma eksistentsist, mis kell on. Meie esivanemad tõusid päikese tõusuga ja heitsid magama selle loojanguga. Nad jagasid päeva lihtsalt - hommik, keskpäev, õhtu. Täpne aeg ei eksisteerinud.

Tee esimesest varjust kivil sinu randmel oleva nutikellani kestis tuhandeid aastaid. See on lugu inimlikust leidlikkusest, tehnilisest progressist ja ihalusest valitseda midagi tabamatut - aega ennast.

Päikesekellad - kui vari näitas aega

Esimesi kellasid ei loonud inimene. Lõi need päike. Inimesed märkasid, et puu või kivi vari liigub päeva jooksul. Hommikul on see pikk ja suunatud läände. Keskpäeval on see lühim. Õhtul pikeneb see itta suunatuna.

Egiptlased ehitasid umbes 1500 aastat enne Kristust esimesed tõelised päikesekellad. Need olid kivist obeliskid, mille vari langes märgistatud skaalale. Nii teadsid vaaraod, millal algab ja lõpeb püramiididel töötavate tööliste tööaeg.

Babüloonlased täiendasid seda süsteemi. Nad jagasid päeva 12 tunniks ja öö veel 12 tunniks. Seda süsteemi kasutame tänapäevani. Miks just 12? Babüloonlased kasutasid kaheteistkümnendsüsteemi - nad lugesid sõrmedel, kuid mitte sõrmede endi, vaid nende liigeste järgi.

Kreeklased ja roomlased levitasid päikesekellasid kogu antiikmaailmas. Roomas seisid avalikud päikesekellad väljakutel. Rikkad kodanikud omasid oma aedades. Rooma arhitekt Vitruvius kirjeldas üle 13 erinevat tüüpi päikesekellasid.

Päikesekelladel oli üks põhiprobleem. Need töötasid ainult siis, kui paistis päike. Öösel, talvel, vihmastel päevadel olid need kasutud. Inimesed vajasid midagi usaldusväärsemat.

Veeseadmed - aeg voolab

Lahenduseks oli vesi. Veeseadmed ehk klepsüüdrased töötasid lihtsal põhimõttel. Vesi voolas anumast konstantse kiirusega. Veetaseme järgi teadsite, kui palju aega on möödunud.

Egiptlased kasutasid veeseadmeid juba umbes 1400 aastat enne Kristust. Need leiti vaarao Amenhotep III hauakambrist. Need olid koonilised anumad põhjaauguga. Sees olid sisselõigatud märgised üksikute tundide jaoks.

Hiinlased ja araablased täiendasid veeseadmeid uskumatult täpseteks. Hiina leiutaja Su Sung ehitas 1088. aastal 10 meetri kõrguse veetorni. Sellel olid automaatsed figuurid, mis väljusid ja lööksid tunde. See töötas katkematult 30 aastat.

Keskaegses Euroopas reguleerisid veeseadmed kloostrite elu. Mungad pidid täpsel ajal öisteks palvusteks üles tõusma. Veeseadmed äratasid neid - kui veetase langes teatud tasemele, käivitas see mehhanismi, mis lõi kella.

Liivakellad - ümberpööratavad kellad - olid sama teema variatsioon. Ülemisest osast alumisesse voolav liiv mõõtis täpset intervalli. Meremehed kasutasid neid laeva pardal, kus vesi ära valati. Need on tänapäevani voolava aja sümbol.

Mehaanilised kellad - revolutsioon keskajal

Tõeline revolutsioon toimus 13. sajandil Euroopas. Keegi - me ei tea täpselt kes - leiutas raskusjõul töötavad mehaanilised kellad. Need olid ebatäpsed, rasked ja hiigelsuured. Kuid need töötasid ilma päikese ja veeta.

Esimesed mehaanilised kellad ilmusid kirikute ja raekodade tornidel. Inglise kuningas Edward I lasi 1288. aastal paigaldada kellad Westminsteri kloostrisse. Paarikümne aasta pärast oli peaaegu igal suuremal Euroopa katedraalil tornikell.

Nendel kelladel polnud tänapäevases mõttes numbrilauda. Neil oli ainult tunniseier - minutiseier ilmus alles 300 aastat hiljem. Täpsus oli nõrk - 15-minutiline hälve päevas oli tavaline. Kuid inimestele see piisas.

Kellad muutsid ühiskonda. Enne neid töötati "koos päikesetõusuga kuni päikeseloojanguni". Nüüd töötati "seitsmest viieni". Linnad hakkasid reguleerima turgusid, väravate sulgemist ja öist rahu kellade järgi. Ajast sai töö ja elu mõõdupuu.

15. sajandil toimus järgmine läbimurre - vedru raskuse asemel. Kellad said äkitselt väiksemad olla. Raskus vajas kukkumiseks kõrgust. Vedru mitte. Tee ülekantavate kelladeni oli avatud.

Taskukellad - aeg taskus

Aasta 1510. Saksamaa linn Nürnberg. Lukksepp Peter Henlein lõi midagi, mida keegi enne teda polnud teinud. Mehaanilised kellad, mis olid piisavalt väikesed, et mahutada peopesasse. Neid kutsuti "Nürnbergi munadeks" ovaalse kuju järgi.

Henleini kellad olid tehniline ime. Nad kasutasid spiraalset vedru raskuse asemel. Mehhanism oli miniatuurne metallkestasse, mis oli suur nagu kanamuna. Need olid ebatäpsed, kulukad ja neid omasid ainult kõige rikkamad.

16. ja 17. sajandi jooksul said taskukellad sotsiaalse staatuse sümboliks. Neid kandsid kuningad, aadlikud ja rikkad kaupmehed. Kestad olid kaunistatud kallite metallide, emaili ja kalliskividega. Kellad olid nii ehe kui ka tööriist.

1657. aastal leiutas hollandi teadlane Christiaan Huygens pendelkella ja hiljem juuksevedruga regulaatori. Täpsus paranemas drastiliselt. Hälve langes minutitelt sekunditele päevas.

Inglise ja Šveitsi kellassepad võistlesid kõige täpsemate ja elegantsemate kellade pärast. London ja Genf said maailma kellassepatööstuse keskusteks. Šveitsi kellad said kõige kvaliteetsemate maine - maine, mis püsib tänapäevani.

Mehed kandsid taskukellasid vestitaskus ahelal. Naised kandsid neid kaunistavatel ahelatel kaelas või riietele kinnitatuna. Aja kontrollimisest sai sotsiaalne rituaal - elegantne kella väljavõtmine ja numbrilauale pilgu heitmine.

Randmekellad - sõjast randmele

Randmekellasid eksisteeris juba 19. sajandil. Kuid neid kandsid ainult naised ehena. Meestele olid need vastuvõetamatud - liiga naiselikud, liiga ebapraktilised. Tõelised mehed kandsid taskukellasid.

Kõik muutus Esimese maailmasõjaga. Kaevikutes vajasid ohvitserid täpset aega rünnakute koordineerimiseks. Taskukellade väljavõtmine lahingu ajal oli ebapraktiline ja ohtlik. Lahenduseks olid randmele kinnitatud kellad.

Sõdurid kinnitasid algul taskukellad nahast rihmade külge. Tootjad reageerisid kiiresti ja hakkasid tootma otse randmele kandmiseks mõeldud kellasid. Neil olid suuremad numbrilaudad, helendavad osutid ja vastupidavamad korpused.

Pärast sõda said randmekellad moeks. Mehed, kes neid kaevikutes kandnud, jätkasid seda ka tsiviilelus. Noorem põlvkond võttis need omaks kui kaasaegsuse sümboli. Taskukellad jäid vanema põlvkonna ja pidulike sündmuste jaoks.

20. ja 30. aastatel ilmusid legendaarsed mudelid. Rolex Oyster aastast 1926 olid esimesed veekindlad kellad. Omega Seamaster, Longines, Patek Philippe - kaubamärgid, mis tähendavad tänapäevalgi luksust ja täpsust.

Randmekellad demokratiseerusid. Need polnud enam ainult rikastele. Tehasetootmine odavdas tootmist. 50. aastatel oli peaaegu igal töötaval mehel Läänes randmel kell.

Kvartsrevolutsioon - Jaapan muudab reegleid

25. detsember 1969. Seiko tõi Jaapani turule mudeli Astron - maailma esimesed kvartsrandmekellad. Hind oli sama, mis keskmise suurusega autol. Kuid täpsus oli enneolematu.

Kvartstehnoloogia põhineb piezoelektrilisel efektil. Kvartsikristall vibreerib täpselt 32 768 korda sekundis, kui seda läbib elektrivool. See vibratsioon on palju stabiilsem kui ükski mehaaniline mehhanism.

Mehaanilistel kelladel oli kõrvalekalle mitu sekundit päevas. Kvartskelladel mitu sekundit kuus. Tavakasutaja jaoks tähendas see, et kella ei pidanud kuude kaupa seadistama.

Šveitsi tootjad alahindasid algul kvartstehnoloogiat. Nad uskusid, et klientidele meeldivad alati traditsioonilised mehaanilised kellad. See oli peaaegu saatuslik viga.

Jaapani firmad Seiko ja Citizen uputasid maailma odavate, täpsete kvartskelladega. Šveitsi kellassepatööstus kukkus kokku. 1600 Šveitsi kellafirmast aastal 1970 jäi ellu aastani 1983 vaid 600. Kümned tuhanded kellassepp kaotasid töö.

Pääste tuli kaubamärgi Swatch näol. Odavad, värvilised, plastikust kellad Šveitsi kvartstehnoloogiaga. Swatchi kellad said moeaksesuaariks, mitte ainult tööriistaks. Šveitsi tööstus jäi ellu - kuid enam polnud tal monopol.

Digitaalkellad - numbrid osutite asemel

Kvartstehnoloogia võimaldas veel ühe revolutsiooni - digitaalse ekraani. Numbrilaual osutite asemel ilmusid helendavad numbrid. Esimesed digitaalkellad ilmusid 1972. aastal.

Hamilton Pulsar olid esimesed digitaalkellad LED-ekraaniga. Need maksid 2100 dollarit - rohkem kui tolleaegne auto. Ekraan helendas punaste numbritega, kuid ainult siis, kui vajutati nuppu. Muidu oleks aku vastu pidanud vaid paar tundi.

LCD-tehnoloogia lahendas aku probleemi. Ekraan oli alati nähtav ilma taustvalgustuseta. Hinnad langesid kiiresti. 80. aastatel maksid digitaalkellad paar dollarit.

Casiost sai digitaalkellade kuningas. Mudel F-91W aastast 1989 sai üheks läbi aegade enimmüüdum kellaks. See maksis vähem kui 20 dollarit, oli veekindel ja aku vastu pidas 7 aastat. Seda müüdi üle 3 miljardi eksemplari.

Digitaalkellad tõid funktsioone, millest mehaanilised kellad isegi unistada ei saanud. Stopp, äratuskell, kalender, kalkulaator, telefoninumbrite andmebaas. Casiokellad kalkulaatoriga olid iga 80. ja 90. aastate koolilapse kohustuslik varustus.

Samal ajal ilmus uus nähtus - kellad kui identiteedi väljendus. G-Shock neile, kes tahtsid vastupidavust. Swatch neile, kes tahtsid värve. Rolex neile, kes tahtsid staatust. Kellad lõpetasid olemise vaid ajamõõtmise tööriistana.

Nutikell - arvuti randmel

Nutikellade idee on eksisteerinud aastakümneid. Koomiksis kasutas Dick Tracy juba 40. aastatel videotelefoniga kellasid. Reaalsus vajas aga aega, et fantaasiat kätte jõuda.

Esimesed nutikellade katsetused 90. aastatel ja 2000. aastate algul ebaõnnestusid. Tehnoloogia polnud valmis. Ekraanid olid liiga väikesed, akud liiga nõrgad, protsessorid liiga aeglased. Microsoft SPOT, Sony SmartWatch - unustatud katsetused.

Kõik muutus 2015. aastal ja Apple Watchiga. Apple ei teinud tehniliselt parimaid kellasid. Nad tegid kellasid, mida inimesed tahtsid kanda. Elegantne disain, lihtne integratsioon iPhone'iga, turundus. Nutikell sai peavooluks.

Tänapäeval pole nutikell vaid kella näitamine. See on tervise kohta - mõõdab pulssi, und, hapnikku veres, EKG-d. See on suhtlemise kohta - teavitused, sõnumid, kõned. See on fitnessi kohta - sammud, treeningud, GPS-rajad. See on maksete kohta - aseta randme terminali vastu.

Samsung, Garmin, Fitbit ja kümned teised kaubamärgid võistlevad teie randme pärast. Garmin sportlastele. Samsung Androidi kasutajatele. Fitbit neile, kes soovivad tervist jälgida. Nutikellaturg kasvab kiiremini kui kunagi varem.

Kuid mehaanilised kellad ei kadunud. Vastupidi. Paljudele inimestele on nutikell praktiline tööriist, kuid mehaaniline kell on midagi enamat. See on käsitöö, traditsioon, kunst. Luksuslikke mehaanilisi kellasid müüakse paremini kui kunagi varem ajaloos.

Mis meid tulevikus ootab?

Kellad muutuvad kiiremini kui kunagi varem. Nutikellad lisavad igal aastal uusi funktsioone. Veresuhkru mõõtmine ilma süstimisteta. Kukkumise tuvastamine ja automaatne abi kutsuv. Laiendatud reaalsus otse randmel.

Samal ajal kasvab huvi tehnoloogiast lahti ühendamise vastu. Mõned inimesed ostavad tahtlikult lihtsaid kellasid, mis teevad vaid ühte asja - näitavad aega. Mitte ühtegi teavitust, mitte ühtegi häiretekitajat. Ainult osutid numbrilaual.

Hübriidkellad ühendavad mõlemad maailmad. Need näevad välja nagu klassikalised analoogkellad, kuid neil on peidetud nutiekraan ja tervisesensorid. Neile, kes soovivad elegantsust ja funktsioone.

Üks asi on kindel. Kella ei kadunud, kui ilmusid mobiiltelefonid, mis samuti aega näitavad. Nad ei kadunud, kui ilmusid nutitelefonid. Inimesed tahavad ikka midagi randmel. Olgu see siis tööriist, ehe, staatuse sümbol või isiksuse väljendus.

Kokkuvõte

Varjust kivil muistses Egiptuses kuni miniatuurse arvutini teie randmel. Kellad on läbinud uskumatu teekonna. Iga põlvkond on lisand midagi uut - täpsust, kaasaskantavust, funktsioone, stiili.

Vaaraod mõõtsid aega obeliski varju järgi. Keskaegsed mungad kuulasid vesikellade kõlinat. Viktoriaaniajastu härrasmehed tõmbasid elegantselt taskukella välja. Sõdurid kaevikutes vaatasid randmele. Tänapäeva inimesed saavad nutikellale sõnumeid, mõõdavad pulssi ja maksavad poes.

Kellad peegeldavad oma aja tehnoloogiat ja kultuuri. Kuid nende põhiline funktsioon jääb tuhandeid aastaid samaks - nad aitavad meil ajast orienteeruda. Ja see on vajadus, mis ei kao kunagi.